Eesti Euroopa Liidus

31.03.2008

Eesti on Euroopa Liidu (EL) liige olnud juba rohkem kui kolm aastat, mis on aidanud Eestil oma eesmärke ELis paremini seada ning rolli liikmesriigina kujundada. Eesti on näidanud end aktiivse ja konstruktiivse liikmesriigina ning jätkab pragmaatilist poliitikat ka ELi edasises integratsioonis. Eesti huvides on tugev ja toimiv Euroopa Liit, mis on poliitiliselt kaalukas ja konkurentsivõimeline rahvusvahelisel areenil ning tõhus ka EL siseselt. Eesti on peale Euroopa Liiduga ühinemist palju saavutanud, nii majanduslikus kui ka poliitilises võtmes. Seda kajastab 2007. aasta detsembris avaldatud avaliku arvamuse uuring, mille kohaselt 84% valimisealistest Eesti kodanikest toetab Eesti EL-liikmelisust; see teeb meist ühe EL-meelsema liikmesriigi.

Eesti Euroopa Liidu poliitika põhisuunad on kirja pandud Vabariigi Valitsuse EL tegevuskavas aastateks 2007-2011. Selle dokumendi eesmärk on määratleda Eestile olulisemad valdkonnad, samas silmas pidades Euroopa Liidu üldisemaid huve ja arenguid. Alljärgnevalt valik Eestile olulisi teemasid, mis lähiajal EL poliitikates kesksel kohal.

Euroopa Liidu aluslepingute reform

Euroopa Liidu eesmärkide elluviimiseks ning EL tegevuse efektiivsuse ja läbipaistvuse suurendamiseks annab vajalikud hoovad hästitoimiv institutsionaalne raamistik. Seetõttu on liidu aluslepingute reformiprotsessi kiire lõpuleviimine EL edasise arengu seisukohalt prioriteetne.

Juuni Euroopa Ülemkogul jõudsid Euroopa riigipead kokkuleppele kutsuda kokku valitsustevaheline konverents, ülesandega koostada vastavalt ülemkogult saadud mandaadile reformileping. Konverentsi kiire töö võimaldas valitsusjuhtidel uue lepingu juba oktoobris 2007 heaks kiita ning jätta piisavalt aega lepingu ratifitseerimiseks ja jõustumiseks enne Euroopa Parlamendi valimisi juunis 2009. Nii Eesti kui kogu Euroopa Liidu seisukohast on oluline, et reformilepinguga säilib enamus PSLis kokku lepitud uuendustest.


Laienemine

Eesti peab laienemist Euroopa Liidu üheks edukamaks poliitikaks. See on olulisel määral suurendanud rahu, stabiilsust ja jõukust Euroopas, ja me usume, et seda on võimalik laienemisprotsessi jätkumisega veelgi suurendada. Eesti enda ELiga ühinemisprotsess ja liitumine 2004. aastal on selle ilmekaks tõendiks. Eesti leiab, et liikmesriigid peaksid hoiduma laienemisega seotud negatiivsest retoorikast ja head seisma selle eest, et viimase liitumise positiivsed küljed saaksid õiglaselt kajastatud.

Eesti toetab järjekindlalt Euroopa Liidu edasist laienemist ja leiab, et EL peab kindlaks jääma nii oma varasematele otsustele laienemise osas kui ka 2003. aasta EL-Lääne-Balkani Thessaloniki tippkohtumisel Lääne-Balkani riikidele lubatud EL-perspektiivile. Teame omast kogemusest, et EL-i perspektiiv on hea lisamotivatsioon poliitiliste ja majanduslike reformide elluviimisel.

ELiga liitumise kriteeriumid on selgelt määratletud (nn Kopenhaageni kriteeriumid) ja neid tuleb kõigil liitujatel täita. Eesti toetab EL laienemisprotsessi jätkumist, kuid igat liituda soovijat tuleb hinnata lähtuvalt tema enese edusammudest kriteeriumide täitmisel. Eesti kui ELiga hiljuti ühinenud riik on valmis oma kogemusi teiste ELi pürgivate riikidega jagama.

Energiapoliitika

Euroopa Liidu riikide energeetilise tooraine varud on napid ning nafta ja gaasi osas kasvab sõltuvus impordist kiiresti. Käesoleval aastal moodustab liikmesriikide endi naftatoodang vaid 18%, gaasitoodang 37% ja kivisöetoodang 54% ühenduse kogutarbest. Prognooside kohaselt kasvab EL-i sõltuvus sisseveetavast energiast praeguselt umbes 40 protsendilt aastaks 2030 umbes kahe kolmandikuni. Sellest tulenevalt on oluline keskenduda varustuskindluse tagamisele.  Liikmesriigid peavad hakkama senisest enam panustama energiasäästule, taastuvate energiaallikate kasutamisele ning kliimamuutuste mõju vähendamisele.

Energeetika kui teema on olnud Euroopa Liidus prominentsel positsioonil alates 2006. aasta alguses aset leidnud Vene-Ukraina gaasitülist. 2006. aasta märtsis ilmus Euroopa Komisjoni koostatud energeetika roheline raamat (vt: http://ec.europa.eu/energy/green-paper-energy/index_en.htm), märtsi Ülemkogul lepiti kokku, et hakatakse arendama Euroopa Energiapoliitikat ning juunis kiitis Euroopa Ülemkogu heaks komisjoni ja EL välispoliitika kõrge esindaja Javier Solana energiaalase välistegevuse dokumendi. 2007. aasta algas samuti tegusalt - jaanuaris üllitas komisjon nn energiapaketi, mis koosneb strateegilisest energiaülevaatest ja sellega seotud mahukatest taustadokumentidest
(vt: http://ec.europa.eu/energy/energy_policy/index_en.htm).

2007 märtsi ülemkogul kiideti heaks EL energiaalane tegevuskava, mis sätestas kogu EL-ile järgmised tähtsamad eesmärgid (ettepanekutega riiklike eesmärkide sätestamiseks (nn kohustuste jagamine ehk burden-sharing) tuleb komisjon välja sügisel:

• Taastuvenergia osakaalu tõstmine EL tasemel 20%-ni aastaks 2020  (siduv eesmärk)
• Biokütuste osakaalu tõstmine EL tasemel 10%-ni aastaks 2020 (siduv eesmärk)
• Saavutada praeguste hinnangutega võrreldes 20% EL energiasääst aastaks 2020.
• EL kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 30% võrra aastaks 2020 eeldusel, et maailma teised arenenud riigid üritavad sama.
• EL kasvuhoonegaaside (KHG) vähendamise ühepoolne kohtutus 20% võrra aastaks 2020 hoolimata sellest, mida teevad teised.

Eesti on algusest peale toetanud EL energiapoliitika väljatöötamist. Märtsikuised üldeesmärgid on meile väljakutseks, kuid üldiselt saavutatavad; samas peame arvestama, et komisjoni ettepanekud Eesti riiklikeks eesmärkideks võivad olla veelgi ambitsioonikamad. Eesti leiab, et sarnaselt ambitsioonika edasiliikumisega liidusiseselt peaks EL välja arendama ka koherentset energiaalast välispoliitikat, mille osas mainitud ülemkogul olulist edasiminekut ei toimunud. Põhjalikumalt tuleks analüüsida liikmesriikide energiasõltuvust kolmandate riikide energiatarnetest ja solidaarsusmehhanisme toimetulekuks välise survega varustuskindlusele; kolmandate riikidega tuleks suhelda ühel häälel. Eesti loodab, et mais oma esimese istungi pidanud energiajulgeoleku korrespondentide võrgustik (NESCO, sinna kuulub kaks esindajat igast liikmesriigist, komisjonist ja nõukogu sekretariaadist) annab siinkohal tõelise lisaväärtuse.

Kliimamuutused

Alates 1990-ndatest aastatest on Euroopa Liit võtnud endale globaalse liidri rolli võitlemaks ülemaailmse soojenemisega. Eesti EL liikmesriigina osaleb aktiivselt EL kliimapoliitika kujundamises. Kyoto protokolliga ühines Eesti 1998. aastal, nõustudes tingimusega, et kasvuhoonegaase peab ajavahemikus 2008 - 2012 vähendama 8% ulatuses võrreldes 1990. aastaga. Tänaseks päevaks on Kyoto protokoll ratifitseeritud 132 riigis. Euroopa Liit töötab aktiivselt uue globaalse raamkokkuleppe väljatöötamise nimel, sidudes tihedalt kliimamuutustele suurt mõju omava energiapoliitika oma keskkonna alaste strateegiatega. Kevadisel Ülemkogul määrati kindlaks konkreetsed EL sisesed keskkonnaalased eesmärgid ja poliitikad aastani 2020. Sellega antakse head eeskuju teistele arenenud riikidele ja püütakse kaasata ka arenguriike kliimamuutuste vastu aktiivsemalt võitlema. Eesti nõustus kõikide kokkulepitud eesmärkidega.

Schengeni alaga liitumine

Schengeni piirikontrollivaba alaga ühinemine ja Eesti kodanike vaba liikumine Euroopa Liidu territooriumil on olnud meie üks olulisi eesmärke EL-is. Justiits- ja siseküsimuste (JHA) nõukogul 8.-9. novembril 2007 võeti vastu järeldused, mille kohaselt Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia ja Malta on Schengeniga liitumiseks valmis. 15.11.07 andis oma jah-sõna ka Euroopa Parlament. Lõplik formaalne otsus tehti 6.-7.12.07 JHA nõukogul.

Schengeni laienemine maismaa- ja merepiiridel toimus ööl vastu 21. detsembrit 2007 kell 00.00. Kontroll õhupiiridel kaotati alates 30. märtsist 2008.

2004. aastal EL-iga ühinenud liikmesriikidest liitus Schengeniga kümnest üheksa (välja arvatud Küpros). Alates 21. detsembrist 2007 kuulub Schengeni õigusruumi 24 riiki ning suures osas kattub see Euroopa Liidu territooriumiga. Suurbritannia, Iirimaa, Küpros, Bulgaaria ja Rumeenia, mis on küll EL liikmesriigid, ei ole Schengeni lepinguga liitunud. Samas ei ole Norra ja Island EL-i liikmesriigid, kuid on osaks Schengeni ruumist.

Finantsperspektiiv

2007. aastal algas ELis uus 7 aasta pikkune eelarveperiood, mille üldise raamistiku osas jõudsid liikmesriigid omavahel kauaoodatud kokkuleppele 2005. a. detsembris.  Euroopa Parlament andis oma heakskiidu raamistikule 2006. aasta juunikuus . Tegemist oli ELi jaoks ääretult olulise leppega. Esiteks oleks olnud kokkuleppe puudumise korral EL poliitikate finantseerimine raskendatud. Teiseks tõestas kokkulepe, et laienenud liit endiselt toimib ja ka 25 riiki suudavad keerulistes küsimustes kokku leppida.

Läbirääkimised olid keerulised, kuid Eesti võib tulemusega rahule jääda. Eesti saab eelarveperioodi jooksul EL eelarvest üle 70 miljardi krooni (2004 püsihinnad; nominaalselt hinnanguliselt 75 miljardit krooni), millest ligikaudu 52 miljardit läheb regionaalabiks, ca 9,5 miljardit maaellu, ca 8 miljardit põllumajanduse otsetoetusteks. Eesti maksab EL eelarvesse ca 14 miljardit krooni 7 aasta jooksul.

Kokkulepe aitab üldjoontes Euroopa Liidul areneda ja uuendada poliitikaid, mis vastasel juhul oleks osutunud äärmiselt keeruliseks, näiteks oleks olnud kannatanud ELi konkurentsivõime maailmas, samuti oleks EL-i uutel liikmesriikidel olnud keerulisem jõuda järele vanade liikmesriikide elatustasemele.

Eelarve lae tõstmine 1,047%-ni EL-i rahvamajanduse kogutulust, Briti tagasimakse vähendamine kokku 10,5 mlrd euro võrra ning uute riikide ühtekuuluvusvahendite suurendamine tähendab, et tulemus tagab vaesematele liikmesriikidele head arenguvõimalused ning suurendab kokkuvõttes liidu majanduslikku ühtsust.

Samas tõdes enamus riike, et järgmiseks finantsperspektiiviks, mis algab 2014. aastal, peaks Euroopa Liit suutma kokku leppida veegi põhjalikumas ning keerukamas eelarvereformis, mis keskendub kõigi seniste EL poliitikate kriitilisele analüüsile sh põllumajandus- ja ühtekuuluvuspoliitika reformile ning EL omavahendite reformile. Seetõttu otsustati alustada EL eelarvediskussioonidega tavapärasest varasemalt ning vaadata eelarveküsimused 2008/2009. aastal uuesti üle.

Lissaboni protsess

2005. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul lepiti kokku uuendatud Lissaboni strateegias ehk majanduskasvu ja tööhõive strateegias, mille rakendamiseks koostasid liikmesriigid riiklikud majanduskasvu ja tööhõive tegevuskavad (National Reform Programmes - NRPs).

Eesti koostas Lissaboni eesmärkide elluviimiseks riigi tasandil majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava aastateks 2005-2007 Tegevuskava kaks peamist eesmärki olid inimressursi arendamine ning teadus- ja arendustegevuse soodustamine. Kava koostamine aitas kaasa ka majandus- ja tööhõiveküsimusi puudutava diskussiooni tekkele Eestis. Eesti alustab uue majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava koostamisega aastateks 2008-2010 k.a sügisel, vahetult peale Euroopa Komisjonile esitatava iga-aastase ülevaate valmimist praeguse kava tegevuste elluviimise kohta. Uue tegevuskava koostamisse kaasatakse lisaks ministeeriumidele ka partnerid, eksperdid ning parlamendi liikmed.

Üldiselt hindab Euroopa Komisjon majanduskasvu ja töökohtade loomise strateegia elluviimist rahuldavalt, kuigi optimistlikumalt kui eelmistel aastatel. Arenguid tuuakse esile teadus- ja arendustegevuses ning teatud osas ettevõtluskeskkonnas. Tööhõive, energeetika ja kliimamuutuste ning ettevõtete konkurentsivõime arendamisel rõhutatakse siiski ennekõike liikmesriikide tegevusetust. Euroopa Komisjoni  hinnangul on Eesti tegevuskava elluviimisel seni saavutatud väga häid tulemusi.  Eesti on üks kuuest liikmesriigist, ja ainus uus liikmesriik, kelle poolt saavutatud tulemusi hindas komisjon sedavõrd positiivselt, et ei pidanud vajalikuks ühegi ametliku soovituse andmist poliitikate korrigeerimiseks ja elluviimise parandamiseks.

Tööjõu vaba liikumine

Tööjõu vaba liikumine on üks neljast ELi põhivabadusest ja Eesti leiab, et see peaks laienema võrdselt kõigi liikmesriikide elanikele. Välisriigis töötamine lisab uusi oskusi ja kogemusi, millest võidavad nii töötaja kui ka tööandja, lähetajariik kui ka vastuvõtja riik.

2006. aastal pidid kõik 2004. aastal ELiga liitunud tööjõu liikumist piiravad ELi maad otsustama, kas kaotada enda seatud piirangud või pikendada neid veel järgnevaks kolmeks aastaks.

Kohe 1. mail 2004 avasid oma tööturu uutele liikmetele Suurbritannia, Iirimaa ja Rootsi. Nüüdseks on seda teinud ka Soome, Hispaania, Portugal, Kreeka, Itaalia ja Holland. Lisaks on Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg ja Taani avanud oma tööturu mitmete ametite raames või lihtsustanud tööloa taotlemise protseduure.

Naabruspoliitika

Naabruspoliitika on EL üks kõige olulisemaid mehhanisme, millega mõjutada uute naabrite  arengut - poliitilisi ja majanduslikke reforme, institutsionaalselt arengut, õigusloomet, jms.

Toetamaks reformipüüdlusi partnerriikides, peab EL andma neile selgeid signaale reformide- ja naabruspoliitika tegevuskavade täitmise olulisusest, koostöö perspektiivist, pakkuma avaramaid ja selgemaid võimalusi. Eesti eesmärgiks on, et ELi sees kasvaks üksmeel Euroopa naabruspoliitika sihtriikide tugevama toetamise osas ja jätkuks naabruspoliitika edasine tugevdamine. Eesti on ENP edasise arengu aruteludes rõhutanud selliste valdkondade edasiarendamise vajalikkust nagu majandus- ja kaubanduskoostöö, viisalihtsustus, külmutatud konfliktidega tegelemine ja tihedam energiaalane koostöö. Naabruspoliitikas on oluline see, kui palju on EL nõus oma 4 põhivabaduse põhimõtteid rakendama oma partnerriikidele. Sektoriaalsed lepingud oleksid siin heaks viisiks põhivabadusi partnereile avada. Naabruspoliitika sihtriigid peaksid omama selgust ja perspektiivi selles osas, et mis järgneb ühe või teise etapi läbimisel (nt ENP tegevuskava täitmisel). Samas on Eesti seisukohal, et kõige olulisem on partnerriigi enda pühendumus.

Eesti rõhutab individuaalse lähenemise tähtsust: partnerriigi suhted ELiga peavad sõltuma partnerriigi kodutööst  ja võimekusest, mitte niivõrd asukohast või ajaloolisest kuuluvusest. Partnerriikide rahastamine peab üha enam kujunema saavutustepõhiseks ning edukamatel sihtriikidel peab olema võimalus kiiremini edasi liikuda (näit. tõhustatud lepingulise suhte, sektoriaalsete lepingute kaudu).

Kuigi meil on rohkem kontakte ja kogemuste vahetust naabritega idas, peame tähtsaks ka koostööd EL lõunanaabritega, mis on sama oluline.

Euroopa Liit ja Venemaa

EL-i strateegiline partnerlus Venemaaga eeldab lähtumist ühistest euroopalikest väärtustest. Peame oluliseks, et ELi Venemaa suunaline poliitika oleks ühtne ja kooskõlastatud, ning et liikmesriikide hulgas valitseks solidaarsus. Lisaks majanduskoostöö küsimustele (sh turumajanduse põhimõtete järgimine) tuleb tähelepanu pöörata ka õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste (sh rahvusvähemuste olukord) arengule Venemaal ning ELi välispiiri kindlustamisele ja sellega seonduvale sisserännu- ja põgenikepoliitikale. Eesti jälgib kõiki EL-Venemaa koostöövaldkondi ning panustab jõudsalt ELi seisukohtade kujundamisse majandusalasest koostööst kuni keskkonda ja inimõigusi puudutavate küsimusteni.

Toetame uue EL-Venemaa suhete raamlepingu sõlmimist, mis asendaks kuni 30.11.2007 kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut. Uus raamleping peab võimalikult selgelt defineerima vastastikused õigused ja kohustused, et minimeerida erinevaid tõlgendamise võimalusi. Leping peab tagama ELi ja Venemaa mõlemapoolselt kasuliku koostöö, kus EL esineb tugeva ja ühtse osapoolena. Eesti peab oluliseks, et uus raamleping sisaldaks tugevat viidet EL-Venemaa nelja ühisruumi teekaardile, milles lepiti kokku 2005. a.

Esimeses, ühises majandusruumis peab Eesti oluliseks läbipaistvat, reegleid järgivat energeetikaalast koostööd (sh tuumaenergeetika ohutus), Venemaa lähenemist WTO-le ning piiriülest koostööd. Teises, vabaduse, julgeoleku ja õigusruumis on tähtis 1. juunil 2007. a. jõustunud EL-Venemaa viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute täielik rakendamine ning sellega seotult välismaalaste registreerimise korra lihtsustamine Venemaal. Viisavabadust Venemaaga viisadialoogi raames näeme pikaajalise perspektiivina. Samuti on Eesti huvides jätkata konstruktiivselt ELi ja Venemaa inimõiguste alaste konsultatsioonidega ja jälgida demokraatia arengut Venemaal. Eesti seisukohast on kolmandas, välisjulgeoleku ruumis oluline külmutatud konfliktide lahendamine ühises naabruses ning koostöö ja dialoog teistes rahvusvahelise julgeoleku küsimustes. Neljandas, haridus- ja teadusruumis peame vajalikuks haridus-, teadus- ja kultuurikoostöö (sh koostöö soome-ugri rahvastega ning kultuurivarade tagastamine) süvendamist ning tõhustamist.

Eesti toetab EL Põhjamõõtme raames Venemaaga keskkonna- ja sotsiaalpartnerluste projektide arendamist ning transpordi- ja kultuuripartnerluste võimalikku loomist.

Avalik arvamus

Eesti arvates on oluline taastada EL-i kodanike usaldus Euroopa projekti vastu. Peame näitama oma kodanikele, et koostöövalmidus ja -võimelisus  laienenud EL-is püsib.

Vastavalt Eurobaromeetri 2006. aasta sügisel läbiviidud küsitlusele valitseb Eesti elanike hulgas üldiselt positiivne suhtumine avatud turumajandusse ning globaliseerumisse - nendes  protsessides nähakse rohkem plusse kui miinuseid.

Umbes 75% Eesti elanikest usub, et EL etendab positiivset rolli maailmas keskkonnakaitse ja majanduskasvu tagamisel, aga ka rahu ja julgeoleku kindlustamisel. 70% küsitletutest tunnustab EL-i olulist rolli võitluses terrorismi vastu ning 62% võitluses vaesusega maailmas.

Eestis TNS Emori poolt regulaarselt läbi viidud küsitlused on näidanud, et toetus Euroopa Liidule on Eesti elanikkonna seas püsinud viimase kahe aasta jooksul stabiilselt kõrge, jäädes 70-85%  vahele.


Eestlased Euroopa institutsioonides

Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjonis alustas 1. mail 2004 tööd Eestist nimetatud volinik Siim Kallas, kes jätkas uues, 22. novembril 2004 tööd alustanud Euroopa Komisjonis, kus tema töövaldkonnaks on haldusküsimused, audit ja pettusevastane võitlus. Ühtlasi on Siim Kallas ka üks viiest Euroopa Komisjoni asepresidendist. 
Maive Rute töötab Euroopa Komisjoni innovatsiooni ja väikeettevõtluse peadirektoraadi direktorina ja Signe Ratso Euroopa Komisjoni kaubanduspeadirektoraadi  direktorina.

Euroopa Nõukogu Sekretariaat

Jaanuaris 2007 nimetati Riina Kionka EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana esindajaks inimõiguste alal.

Euroopa Parlament

13. juunil 2004 toimunud Euroopa Parlamendi valimised andsid eestlastele uue ja tähendusrikka kogemuse. Euroopa Parlamendil on mitme ELi lepingu alusel üha suurem mõju ELi otsustusprotsessis ning Euroopa põhiseaduse lepingu valguses suureneb tema pädevus veelgi, seega oli valimistel kodaniku otsusel oluline tähtsus. Eestil on Euroopa Parlamendis 6 esindajat: Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (EP Sotsiaaldemokraatide fraktsioon) Katrin Saks, Marianne Mikko ja Andres Tarand; Keskerakonnast (Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon) Siiri Oviir; Reformierakonnast (Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon) Toomas Savi ning Isamaaliidust (Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide fraktsioon) Tunne Kelam.

Parlamendi töö toimub erinevates komisjonides. Praegu on alalisi komisjone EPs 20. Marianne Mikko on kultuuri- ja hariduskomisjoni ning kalanduskomisjoni liige ning EL-Moldova koostöökomisjoni esinaine, Katrin Saks kuulub väliskomisjoni, Andres Tarand tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, Siiri Oviir naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse ning ka tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, Toomas Savi arengukomisjoni ning Tunne Kelam regionaalarengukomisjoni.


Teised institutsioonid

Eestist on 1. maist 2004 kuni 6. oktoobrini 2009 nimetatud Euroopa Kohtu kohtunikuks Uno Lõhmus ja Esimese Astme Kohtu kohtunikuks Küllike Jürimäe, kes on valitud ametisse 2010. aastani. Eesti majandus- ja ühiskonnaelu eri alade esindajad on liikmed Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees ning Eesti kohalikud omavalitsused osalevad regioonide komitee töös. Eestil on mõlemas komitees seitse liiget, komiteede koosseise uuendatakse iga nelja aasta tagant. Eesti esindaja Euroopa Kontrollkojas on Kersti Kaljulaid, kelle volitused kestavad 2010. aastani.

Rohkem infot:

Eesti Alaline Esindus ELi juures
"Eesti poliitika Euroopa Liidus 2007-2011"