Estonian Embassy in Turkey :: Üritused ja teated

EL välisministrite artikkel Türgist

Fri, 02 Dec 2011 07:22:10 GMT

11 Euroopa Liidu välisministrit, nende hulgas Eesti välisminister Urmas Paet, tunnustavad täna EUObserveris avaldatud artiklis Türgit seniste saavutuste eest ning tuletavad meelde, et keerulised ajad kodus ei tohi meil lasta unustada oma lähinaabrust.

http://euobserver.com/7/114473

Välisminister Urmas Paet: Euroopa Liidu ja Türgi tihedad suhted on väga vajalikud

Fri, 11 Nov 2011 12:34:10 GMT

Nr 354-E

Välisminister Urmas Paet kinnitas täna Tallinnas kohtumisel Türgi Euroopa Liidu asjade ministri ja pealäbirääkija Egemen Bağışega Eesti toetust Türgi liitumiskõneluste jätkumisele Euroopa Liiduga. „Türgi jätkuv pühendumine Euroopa Liidu suunaliste reformide läbiviimisele on parim viis liitumisläbirääkimistega edasimineku teel,“ märkis Paet. „Vajalikud reformid ja vastuvõetud seaduste rakendamine annaks võimaluse liitumiseks ilma lisatingimusteta hetkest, mil kõik liitumiskriteeriumid on täidetud,“ lisas ta.

Türgi Euroopa Liidu asjade minister Bağış andis ülevaate viimastest arengutest Türgi eurointegratsioonialaste reformide elluviimisel. Välisminister Paet avaldas lootust, et peagi avatakse Türgiga läbirääkimistel mõni uus peatükk. „Konkurentsipoliitika osas on Türgi peatüki avamisele lähedal, samuti oleks positiivne energiapeatüki avamine,“ lisas ta. Paeti sõnul on Türgi liitumisteekonnal võtmetähtsusega ka Türgi-Küprose suhete normaliseerimine.

Välisminister Paet pidas väga oluliseks Euroopa Liidu koostööd Türgiga välispoliitilistes küsimustes. „Eriti aktuaalne on see praeguste Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika sündmuste puhul,“ lisas ta.

Rääkides Euroopa Liidu ja Türgi viisadialoogist märkis Paet, et Euroopa Liit peaks kehtestama viisavabaduse ennekõike lähematele partneritele ning selles osas on esireas kandidaatriigid nagu Türgi. „Koos viisavabadusleppega tuleb Euroopa Liidul sõlmida Türgiga ka isikute tagasivõtuleping,“ lisas ta. Eesti kodanikud pääsevad Türki viisavabalt.

Paet avaldas kohtumisel kaastunnet 23. oktoobril Türgis toimunud maavärinas ja selle järeltõugetes hukkunute omastele ning loodusõnnetuses kannatanutele. „Eesti toetas Türgi Punase Poolkuu organisatsiooni kaudu maavärinas kannatanute abistamist ja looduskatastroofi tagajärgede likvideerimist 100 000 euroga,“ ütles Paet.

Paet märkis kohtumisel ka, et Eesti mõistab täielikult hukka Kurdistani Tööpartei terrorirünnakud Kagu-Türgis. „Peame väga oluliseks igakülgset rahvusvahelist terrorismivastast koostööd,“ märkis ta.

Rääkides kahepoolsetest suhetest märkis Paet, et Eesti ja Türgi poliitilised, majanduslikud ja kultuurisuhted arenevad jõudsalt. Paet avaldas kohtumisel ka lootust, et lähiajal leiab aset Istanbuli-Tallinna vahelise lennuliini avamine.

Fotod: http://www.flickr.com/photos/estonian-foreign-ministry

Eesti abistab Türgi maavärinas kannatanuid

Thu, 27 Oct 2011 12:37:07 GMT

Eesti abistab Türgi maavärinas kannatanuid

Välisministeerium toetab 100 000 euroga Türgi Punase Poolkuu organisatsiooni maavärinas kannatanute abistamiseks ning loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks. Summa eraldatakse välisministeeriumi eelarves humanitaarabiks ettenähtud vahenditest. 23. oktoobril Türgi idaosa tabanud tugeva maavärina tõttu on hukkunud üle 500 inimese ning vigastatuid on enam kui 1600.

Välisminister Urmas Paeti sõnul toetab Eesti vastusena Türgi valitsuse eilsele abipalvele päästetöid kannatanutele peavarju leidmiseks, haiguste leviku tõkestamiseks ning kannatanute toiduga varustamiseks. „Peavarju vajab ligi 600 000 inimest ning tuhanded ehitised on hävinud või kahjustada saanud,“ ütles Paet. „Lisaks on piirkonnas järeltõuked ning miinuskraadid, mis teevad olukorra veelgi keerulisemaks. Samuti on probleemiks võimalike haiguste levik,“ lisas ta.

23. oktoobril tabas Türgi idaosa 7,3-magnituudine maavärin, mille epitsenter asus Vani linna lähistel. Maavärinale järgnesid mitmed tugevad järeltõuked. Kõige rohkem on kannatada saanud Vani ja Ercise linn. Inimeste otsimine ehitusrusude alt on jõudnud praeguseks lõpufaasi.

26. oktoobril edastas Türgi valitsus abipalve rahvusvahelisele kogukonnale. Türgi valitsus on praeguseks vastu võtnud abi 30 riigilt.

Poliitilised konsultatsioonid Ankaras

Fri, 14 Oct 2011 10:03:50 GMT

12.oktoobril 2011 toimusid Ankaras Eesti-Türgi poliitilised konsultatsioonid. Eesti delegatsioonid juhtis poliitikadirektor Sander Soone ning Türgi poolt oli vastuvõtjaks Euroopa osakonna peadirektor Adnan Basaga. Kõne all olid lisaks kahepoolsetele suhetele ka olukord Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, Türgi suhted Kaukaasia ja Balkani riikidega ning EL liitumisläbirääkimiste seis. Kohtumine toimus väga sõbralikus ja avatud õhkkonnas ning mõlemad pooled rõhutasid antud formaadis regulaarse infovahetamise kasulikkust.

Vaata pilte siit.

Praktikavõimalus saatkonnas!

Wed, 14 Sep 2011 08:14:15 GMT

Eesti saatkond Ankaras pakub kohta

pikaajalisele PRAKTIKANDILE.

Kandideerimise eelduseks on väga hea inglise ja türgi keele oskus, väga hea suhtlemisoskus, täpsus, kohusetundlikkus ning huvi rahvusvaheliste suhete vastu.

Sooviavaldused koos CV-ga palume saata 29. septembriks aadressile embassy.ankara@mfa.ee.

Praktika on tasustamata.

Urmas Paet: Tuleb lõpetada Türgi lollitamine

Wed, 29 Jun 2011 07:30:32 GMT

Suhete seisule murelikult vaatavad analüütikud viitavad, et Türgi ja EL-i vahel sõlmitud assotsiatsioonileping saab varsti poole sajandi vanuseks, ning tuletavad meelde, et Türgi on juba 15 aastat olnud osa Euroopa Liidu ühisturust. Pettumust väljendanud Türgi suursaadik Selim Kuneralp ütles eelmisel nädalal, et liitumisperspektiivi puududes pole Türgil põhjust ühtlustada oma seadusi EL-i standarditega.
Samal ajal on Türgi EL-ile asendamatu tähtsusega partner. Riik on viimase kümne aasta jooksul paljuski tänu lõimumisele EL-iga muutunud demokraatlikumaks, dünaamilisemaks ja jõukamaks. Türgi rahvusvaheline ning regionaalne kaal on kasvanud ja seda nii majanduslikus kui ka poliitilises plaanis. See väljendub ka Türgi välispoliitika kasvanud enesekindluses.

Viisavabadus araablastega

Viimaste kuude arengud araabia maades kinnitavad viivitamatut vajadust tõsta vastastikuse koostöö tase senisest kõrgemale. „Araabia kevad” on pannud juurdlema selle üle, kuidas EL saaks kaasa aidata demokraatliku ühiskonna ülesehitamisele ja sotsiaalmajanduslikule arengule oma lõunanaabruses. Türgist oleks siin palju abi, sest just see riik võiks nn pehmete vahenditega mõjutada olukorda kohapeal enamgi, kui EL või USA seda üksi suudaks. Tunnistagem endile, et araabia maade uued liidrid vaatavad eeskuju otsides pigem Türgi kui Kesk- ja Ida-Euroopa reformiriikide suunas. Tõenäoliselt kõlaks Põhja-Aafrika ühiskondade kõrvadele demokraatlike ümberkorralduste kogemus Türgi suust mõnevõrra veenvamalt kui sõnumid nii mõnestki EL-i riigi pealinnast.
Reklaam

Teiseks tuleb mõelda sellele, kuidas maandada ühiskondlike muudatustega kaasnevaid negatiivseid kaasmõjusid. „Araabia kevad” on toonud kaasa migratsioonilaine Euroopa Liidu suunal. Arvestades Türgi lähedust immigratsiooni päritoluriikidele, mitmete araabia riikidega sõlmitud viisavabaduslepinguid ning ühist piiri Euroopaga, on selge, et „araabia kevad” mõjutab vahetult Türgitki. Peavaluks on riiki transiidina läbivad migratsioonivood. See on aga juba küsimus, mille lahendamiseks peavad head tahet näitama üles mõlemad osapooled.
Saabunud on sobiv hetk astuda konkreetne samm EL-i ja Türgi viisavabaduskõneluste alustamiseks. On igati loomulik, et EL loobub viisanõudest liitumiskõnelusi pidava kandidaatriigi kodanikele tingimustes, kus selle riigi kodanikud ei kujuta Euroopale märkimisväärset migratsiooniriski. Viisavabaduse teema on EL-is päevakorral mitmete riikidega, kel nähtavas tulevikus EL-iga liitumisperspektiivi ei ole. Arvestades Türgi tugevat majanduslikku ja kultuurilist lõimitust Euroopaga tekib küsimus, miks on tema viisavabadus endiselt EL-is tabuteema? Põhjus ei saa seisneda Türgi kodanikes, kelle sisseränne ja tagasivõtt ei kujuta Euroopa jaoks probleemi.
Poliitilise loogika kohaselt tuleb viisavabaduseni jõuda ennekõike nende riikidega, kes on EL-ile lähimad partnerid, ning nendeks on loomulikult kandidaatriigid. Ja Türgi on EL-i kandidaatriik. Seega pole suurt mõtet viisavabaduse tõsiseks arutamiseks kolmandate riikide suhtes enne, kui viisavabadus pole kehtestatud EL-i kandidaatriikidega.
Konkreetseks edasiminekuks EL-i ja Türgi vahelistes suhetes oleks tagasivõtulepingu allkirjastamine. Leping tähendab Türgile kohustust võtta tagasi kõik need isikud, kes transiidina Türgi kaudu Euroopasse õnne otsima suunduvad. See on suur vastutulek Türgi poolt ning eeldab teatavat kohustuse võtmist ka Euroopa Liidult. Lepingu projekt on nüüdseks olemas ning ootab rakendamist.
Tagasivõtulepingu rakendamine ja viisavabaduseni jõudev viisadialoog avaksid EL-i ja Türgi suhetes uue lehekülje, mille mõjusid ei saa alahinnata. Edasiminek viisaküsimustes aitaks kaasa ka toppama jäänud liitumisläbirääkimiste edenemisele. EL peab säilitama lubaduste andmisel ja protsesside algatamisel tõsiseltvõetavuse ning usaldusväärsuse. Seepärast tuleb Euroopa Komisjonil koostada teekaart viisavabaduse saavutamiseks Türgiga lähiaastatel. Euroopa Liit ei tohi endale lubada silmakirjalikkust. Ei tohi maha mängida EL-i laienemis- ja viisapoliitika mainet, pakkudes partneritele välja liikuva või haihtuva finišijoonega läbirääkimisi. Kord alustatu tuleb lõpule viia.

Välisminister Urmas Paeti arvamuslugu Eesti Päevalehes.

Välisminister Urmas Paeti artikkel viisavabadusest Türgiga

Mon, 23 May 2011 08:23:20 GMT

Relations between the EU and Turkey are currently more complicated than they have ever been before.

The analysts who regard the situation with concern never fail to point out the upcoming 50-year anniversary of the association agreement between Turkey and the EU, or remind us that Turkey has already been a part of the European Union common market for 15 years.

Turkey has been a very important partner to the EU for a very long time now, and its importance will not diminish today as it stands outside the union or in the future as a potential new member.

In the last 10 years the country has become more democratic, dynamic and prosperous, largely thanks to integration with the EU. Turkey has gained significance internationally and regionally in both the economic and political spheres.

This is demonstrated by Turkey's increased self-confidence and a foreign policy based on its own interests, especially in Turkey's neighbourhood – which is also the neighbourhood of the EU. In Turkey, the EU states have an irreplaceable partner.

In December of last year we decided that the political dialogue between the EU and Turkey needs to be strengthened. The member states still need to reach an agreement on exactly how this intensified dialogue will be arranged, but in our opinion this agreement could be reached sooner rather than later.

Since Turkey has opportunities to influence developments in areas of strategic importance for the EU, I am convinced that closer communication than previously on foreign and security issues would give clear added value.

We should avoid a situation in which the relevant consultations are not held merely because they do not fit into the formally prescribed framework of the political dialogue between the EU and the given candidate country.

"Arab Spring"

The developments in Arab nations over the past few months have brought to light two completely new aspects of EU-Turkey relations that confirm the urgent need to take reciprocal co-operation to a higher level than before.

First of all, the 'Arab spring' has led us to ponder how the EU could help with building up democratic societies and socio-economic development in our southern neighbourhood. I believe that Turkey could help us with this, since it is very likely that the country could use "soft" tactics to influence the situation in a more effective way than the EU or US alone.

Let's be honest with ourselves – the new reform-minded leaders of Arab nations are more likely to look to Turkey as an example than to the reformed countries of central and eastern Europe. Hearing Turkey speak of its democratic re-organisation would most likely be more persuasive to the populations of newly-freed Northern African societies than messages from some EU capital.

There is no doubt that the EU wants to see its southern neighbours develop in a direction that would ensure stability and prosperity in the near future. Therefore, I feel that if the EU wants to influence and shape the developments on the southern shore of the Mediterranean according to its own values, it would make sense for it to do so by working together with Turkey.

Second, we must also think about how to reduce the negative side effects that accompany changes in society. The Arab spring has led to a wave of immigration into the European Union. This is a problem of great proportions, and its growth is cause for justified concern from EU member states.

Today this concern is also felt by Turkey, which has in recent years become the main transit country for migrants moving toward Europe. Taking into consideration Turkey's proximity to the main countries of origin, the visa waiver agreements it has concluded with many Arab nations, and its shared border with Europe, it is clear that the Arab spring is having a direct effect on Turkey.

More and more people are heading towards Turkey, looking for shelter and trying their luck on the EU borders. Obviously Turkey should play a vital role in finding a solution to these problems, and it should do so in close co-operation with the EU.

Readmission agreement

It seems natural that the EU waives visa requirements for candidate countries, provided that their citizens do not pose a risk to illegal immigration, public policy and security. We also must not forget that visa waivers are currently ongoing with many countries that do not have prospects for accession to the EU in the foreseeable future.

Taking into consideration Turkey's strong economic and cultural integration with Europe, the question arises as to why a visa waiver is still taboo in the EU? The reason can't be the citizens of Turkey, whose immigration and readmission does not present a problem for the EU. No, the source of the headache is the waves of migrants that pass Turkey as a transit country. However, in order to solve this issue, both sides need to show their willingness to do so.

Signing a readmission agreement would clearly mark concrete progress in the relations between the EU and Turkey. A draft agreement already exists today. It is awaiting implementation. For Turkey, the agreement means an obligation to readmit most of the third country nationals who are currently using Turkey as a layover on their way to Europe. This is a significant concession on Turkey's part and also requires some commitments by the European Union.

First of all we must not forget that the readmission agreement is dealing with consequences, it is an efficient fire distinguisher, but does not constitute a comprehensive solution to the challenges of irregular migration. If we do not help Turkey deal with the immigration flows transiting the country, it's hard to assume that the readmission agreement would make significant difference in terms of irregular migration.

It's also essential that Europe clearly shows its readiness to become more open to Turkish citizens. The EU Justice and Home Affairs Council in February took note of the European Commission's intention to start a visa dialogue with Turkey. I feel that the appropriate moment has arrived to fulfil this promise and take a concrete step towards visa freedom between the EU and Turkey.

Successfully concluded visa dialogues with the western Balkan countries serve as a good example on how step by step co-operation, based on concrete requirements, will provide a visa freedom in a secure environment.

A visa dialogue based on the concrete requirements is also the best framework for helping Turkey to reform and strengthen its border guard and asylum system. Strictly from a political point of view, the European Union should first and foremost ensure visa waiver for its closest partners, and this naturally means the candidate countries.

Visa 'hypocrisy'

Turkey is the only candidate country whose citizens still need to apply for a visa when visiting European Union. This situation seems hypocritical and unfair in circumstances where the European Union is holding serious visa waiver talks with other third countries that do not have interest or prospects for accession to the EU in the foreseeable future.

I believe that the EU and Turkey should not waste any more time running in circles. The implementation of the readmission agreement and a well-defined visa dialogue providing a clear prospect for visa waiver would open up a new page in EU-Turkey relations.

Progress in visa issues would undoubtedly also help to advance the stalled accession negotiations. The EU must continue to be taken seriously and trusted when it comes to giving promises and initiating processes. For this reason, it is time to call on the European Commission to present a roadmap for visa liberalisation with Turkey, offering a clear prospect for visa freedom on the basis of clearly defined conditions.

We cannot allow ourselves to become hypocrites and gamble with the reputation of the EU's enlargement and visa policy. What has been started must be finished. We must seize our opportunities. Especially since those opportunities are within our reach.

http://euobserver.com/9/32369

Eesti toetab Euroopa Liidu liikumist Türgiga viisavabaduse ja tagasivõtulepingute suunas

Fri, 13 May 2011 11:55:52 GMT

Välisminister Urmas Paet ütles Istanbulis kohtumisel Türgi välisministri Ahmet Davutoğluga, et Euroopa Liidul tuleb kiiresti edasi liikuda viisadialoogis Türgiga eesmärgiga kehtestada Euroopa Liidu ja Türgi viisavabadus ning sõlmida tagasivõtuleping.

„Viisavabadus ei tähenda piirikontrolli kadumist, kuid teeb suhtlemise ja reisimise lihtsamaks. Poliitilise loogika kohaselt peaks Euroopa Liit kehtestama viisavabaduse ennekõike lähematele partneritele ning selles osas on esireas kandidaatriigid. Enne viisavabadusalaseid jutte muude riikidega, tuleb see sõlmida kandidaatriikidega nagu Türgi,“ lisas ta.

Eesti kodanikud pääsevad Türki viisavabalt.

Paeti sõnul on Türgi areng olnud kiire, elatustase tõusnud, riik väljastab biomeetrilisi passe ja olulist immigratsiooniriski Türgi kodanikud Euroopa Liidule ei kujuta. „Mure on kolmandate riikide kodanikega, kes kasutavad Türgit immigratsiooni transiitmaana. Seega koos viisavabadusleppega tuleb Euroopa Liidul Türgiga sõlmida ka isikute tagasivõtuleping, et Türgi kaudu illegaalselt Euroopa Liitu pääsenud isikud kohustuks Türgi tagasi võtma,“ lisas ta. Tagasivõtulepingu sõlmimine on Paeti sõnul Euroopa Liidu otsene huvi.

http://www.vm.ee/?q=node/11591

Eesti ja Türgi välisminister kõnelesid Liibanonis röövitud eestlaste vabastamiseks tehtavast koostööst

Fri, 13 May 2011 11:52:32 GMT

Türgi välisminister Ahmet Davutoğlu kinnitas Istanbulis kohtumisel välisminister Urmas Paetiga, et Türgi osutab jätkuvalt igakülgset abi, et aidata kaasa Liibanonis röövitud Eesti kodanike leidmisele ja vabanemisele.

Paeti sõnul on Türgil Lähis-Ida piirkonnas põhjalikud teadmised ja tugev esindatus ning sidemed. „Koostöö Türgiga on väga hästi laabunud,“ lisas ta.

Välisministrid rääkisid kohtumisel ka arengutest Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Välisminister Paeti sõnul kinnitavad arengud sealses piirkonnas viivitamatut vajadust tõsta Euroopa Liidu ja Türgi koostöö senisest kõrgemale tasemele, arvestades Türgi olulist rolli laiemas Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

Paet tegi Davutoğlule ettepaneku, et Türgi lennukompanii Turkish Airlines kaaluks lennuliini avamist Tallinna ja Istanbuli vahel.

Eesti ja Türgi välisminister leppisid kokku ka teineteise toetamises ÜRO kandidatuurides.

Foto kohtumisest: http://www.flickr.com/photos/estonian-foreign-ministry/5713473415/in/pho...

http://www.vm.ee/?q=node/11585

President Ilvese kõne Türgist, Araabia kevadest ja Eesti kogemustest 4. Lennart Meri konverentsil Tallinnas 15. mail 2011

Wed, 18 May 2011 06:14:22 GMT

Veerand sajandit tagasi kirjeldas Poola ametiühinguliikumise Solidaarsus aktivist Adam Michnik vabanenud või peagi vabaneval Ida-Euroopal ees seisvat ülesannet nii: „Me teame väga hästi, kuidas saada akvaariumist kalasuppi, kuid me ei tea, kuidas saada kalasupist akvaariumi.”

Minu arvates oli see üleüldse kõige tabavam kirjeldus raskustest, mis Ida-Euroopal pärast kommunistliku ülemvõimu kukutamist ees seisid.

Ma kohtasin Adamit juhuslikult kaks aastat tagasi Varssavis ja küsisin, kas me nüüd teame, kuidas supist akvaariumi saada. Ta naeratas ja vastas, et jah, mõned meist teavad.

See tähendab, et mõned neist, kes pääsesid kommunistlikust diktatuurist, on õppinud nii mõndagi selle kohta, mida on kasulik teha ja mida mitte teel demokraatia poole, pärast despootliku korra asendumist millegi paremaga. Oma tänases kõnes soovingi selgitada oma arvamust, kuidas see teadmine põhineb kogemustel, kuidas see on end tõestanud ja kuidas seda saab üle kanda.

Vaatamata sellele, kui ilusat ja asjakohast metafoori akvaarium endast kujutab, on see siiski liialt lihtsustatud. Mõni aasta tagasi nimetas Francis Fukuyama meie, idaeurooplaste probleemi „Taanini jõudmiseks”, s.o kuidas muuta ebademokraatlikud, nõrgad või nurjunud riigid tänapäevaselt toimivateks riikideks. Fukuyama selgitab seda nii:

„Taani tähistab üldistavalt öeldes arenenud, hästi toimivate institutsioonidega riiki. Me teame, milline Taani on, ja veidi ka seda, kuidas praegune riik on kujunenud. Mil määral saab aga seda teadmist rakendada niisuguste riikide puhul nagu Somaalia ja Moldova, mis on nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt Taanist väga erinevad?”

Kui vaadata Põhja-Aafrika riikide ja araabia maade riigikorra kukutamise järgset – kuid siiski mitte revolutsioonijärgset – aega, siis ütleksin, et me ei peaks käsitlema Taanit kui konkreetset paika, sest ta on vaid üks näide paljude õnnestumiste seast. Tegemist on üldisema mõistega, nagu ka Fukuyama ise rõhutab. Kuid selleks, et anda meile kõigile hetk aega järele mõelda selle üle, mida me oma veidras kibestumises arvame ELi laienemisest, lubage mul see ütlus ümber sõnastada ja nimetada teemakäsitlust Türgini jõudmiseks. Teel despotismist vaba demokraatia poole on Türgi ka kõige edukamatest islamimaailma riikidest kaugel ees.

Mulle ei meeldi sõna „islamimaailm”. Me ei ütle „kristlik maailm”, või vähemalt kindlasti mitte geopoliitilises mõttes. Kuid see sõna on läinud käibele konkreetse nähtuse tähistamiseks ja seega te teate, mida ma silmas pean, ehkki see on minu arvates naeruväärne.

Me võime mõistagi leida alati mõne viriseva kõiketeadja, kes ütleb: „Aga Türgi ei ole veel kohale jõudnud.” Ka siis, kui Fukuyama tuli välja oma Taanini jõudmise metafooriga, oli neid, kes leidsid põhjuse öelda, et Taani ei olnud riigina saavutanud platonlikku ideaalset seisundit.

Niisiis, kui me arutame Põhja-Aafrika riikide demokratiseerumist, mööngem, et ka Türgil on oma puudused ja probleemid, kuid ta on siiski kindlalt islamimaailma parim näide, ja ma ütleksin isegi, et parem kui mõni Euroopa Liidu liige, kes teeb kõik selleks, et Türgi ei saaks ELi liikmeks.

Kuid ma ei ole türklane ja isegi Türgi pooldajana ei saa ma väita, et tean, kuidas Türgi on kõik selle saavutanud. Veelgi enam, Türgi ajalugu veidi tundes ei ole ma kindel, et – kui jätta kõrvale asjaolu, et Türgis ja araabia maades valitseb üks ja sama usk, islam – Türgi ajalooline kogemus oleks kõige asjakohasem näide, mille abil selgitada välja, kuidas araabia maailm saaks despootlikust kalasupist teha akvaariumi.

Me teame aga – vähemasti siin saalis ja maailmajao meie osas – nii mõndagi demokraatiale üleminekust Euroopas. Nagu ma juba korduvalt olen kinnitanud, ei arva ma, et meie üleminekus oleks midagi eriti ainulaadset või Euroopale omast, vähemalt mitte edukate riikide puhul.

Kümme aastat tagasi nautisin ma veidi aega parlamendi opositsiooni liikme suurepärast õigust öelda oma arvamus välja ja lasta end tsiteerida ilma, et peaks kartma selle tagajärgi. Ma võtsin postkommunistliku maailma demokratiseerumise kokku, parafraseerides Lev Tolstoi „Anna Karenina” avalauset: „Kõiki edukaid despotismijärgseid riike on üksteisega sarnaselt reformitud, iga ebaõnnestunud riik aga leiab endale isemoodi vabanduse.”

Juba siis, kümme aastat pärast üleminekut demokraatiale, oli selge, et autoritaarse või totalitaarse režiimi seljatamiseks ei piisa riigikorra muutmisest. See oli vaid protsessi kiirem ja sageli petlikult kergem osa. Kuid selgus, et kõik muu, mida me peame demokraatliku korra rajamise tuumaks – institutsioonide ülesehitamine, õigusriigi kehtestamine, kodanikuühiskonna arendamine, põhiõigused ja -vabadused, majanduskasv, väike korruptsioon –, võtab aega aastaid ning eeldab suuri jõupingutusi, poliitilist kapitali ja tahet.

Õpikuid polnud, garantiid polnud. Me nägime – mõnikord peaaegu kohe, mõnikord väikese viivitusega –, et mitte kõik riigid ei saavuta edu. Mõned ebaõnnestusid kahetsusväärsel kombel, mõned liikusid edasi, mõnikord niisugusel kiirusel, mida kõrvaltvaatajatel oli raske uskuda. Mõned riigid jäid kiratsema ja teevad seda siiamaani – olukord on küll tunduvalt parem kui kommunismiajal, kuid kaugel sellest, mis kunagi näis paljutõotava tulevikuna.

Kas vaeveldakse korruptsiooni ja kleptokraatia küüsis või kannatatakse endiselt autoritaarse despotismi all – ehkki ideoloogia on teistsugune –, on kogemusest selguv tõde siiski see, et enamik nende riikide kodanikke, kes kakskümmend aastat tagasi kommunistlikust totalitarismist pääsesid, on jäänud mingisuguse ebademokraatliku korra meelevalda. Tõepoolest, nendest 400 miljonist (400 miljonist!) inimesest, kes moodustasid Raadio Vaba Euroopa kuulajaskonna, elab kolmveerand praegu riikides, mis organisatsiooni Freedom House hinnangul on mittevabad või osaliselt vabad. Ehkki nende inimeste olukord on väidetavalt parem kui üks põlvkond tagasi, elavad nad siiski alamate, mitte vabade kodanikena.

Teisisõnu on 1989.–1991. aasta paljutõotavad võimalused raisku läinud. Paljud inimesed kahtlevad nüüd, kas demokraatia oli õige valik. Mõned mõistavad ka, et kahekümne aasta eest toimunud revolutsioonide tulemus ei olnud sageli demokraatia. Andrei Sannikov, kes osales koos meiega eelmisel Lennart Meri konverentsil, mõisteti eile Minski kohtus ebaõiglaselt viieks aastaks sunnitööle kuriteo eest, mida ta ei ole sooritanud.

Kui me vaatame postkommunistlike riikide kakskümmend aastat kestnud demokratiseerumispüüdlusi, on võimalik esile tuua mõningaid asjaolusid, mis on edukatel muutujatel olnud ühesugused. Nagu Tolstoi oma tabavas ütluses aga vihjab, võime me kerge vaevaga leida palju rohkem puudusi ja vigu. Need tähelepanekud ja järeldused on suuresti kogemuslikud ega vasta ilmtingimata tõele, ehkki vahest võivad need tulevaste politoloogide jaoks, kes uurivad üleminekut autoritaarsest korrast demokraatlikkusse korda, reegliks saada.

Praegu, kui maailm vaatab imetlusega – ja mõnel puhul ka õudusega – Põhja-Aafrikas ja mõningates araabia maades levivat vastuhakku autoritaarsele korrale, tabab meid postkommunistlikes riikides eeskätt äratundmine. Me tunneme ära iseenda – niisugusena, nagu me olime üks põlvkond tagasi. Meenub tunne, et see saab toimuda kas nüüd või mitte kunagi, et viimaks on võimalus murda stagneerunud ja kuritegelik kord, mis on meid kammitsenud ja rõhunud aastakümneid. Meenub elevus saavutatud edu pärast ning hämmeldus selle üle, kui nõrgaks osutus türannia ja kui kiiresti lagunes, andis alla või põgenes despootlik ladvik, mis oli mitukümmend aastat kodanikega toorutsenud. Ma ütleksin meie demokraatlikele kolleegidele Egiptuses ja mujal: hoidke need emotsioonid alles, sest need saavad otsustavaks.

Seejärel saabub aga šokk, sest äkitselt tuleb vastutus riigi juhtimise eest üle võtta. Kirjad tuleb kohale vedada, tervishoid korraldada, palgad maksta. Ühtse meelelaadiga kolleegide ja kaaslaste liidud mõranevad, tekivad lõhed, poliitikat kujundatakse teisitimõtlejate kohtumiste salapärases ja varjatud maailmas. Keegi ei kuula enam teie telefoni pealt, teie olete nüüd juht ning nüüd mõtlete endamisi, kas need pikka aega teie juhitud ministeeriumis töötanud inimesed on ikka usaldusväärsed. Te näpistate ennast ja mõtlete, kas see on ikka tõsi – pärast kõike seda. Jah, on küll. Nüüd on aeg panna ära need lapsikud mänguasjad, sest hämmelduse aeg on möödas. Aeg on tööle asuda.

III Esialgsetel tingimustel pole tähtsust

Suur osa demokraatlike revolutsioonide käsitlusest keskendub mõningatele üsna kergemeelsetele ja empiiriliselt kahtlastele arusaamadele erinevustest araabia maailmas praegu toimuva ja varasema vahel.

Ka 1989. ja 1991. aasta revolutsioonid olid oma olemuselt üksteisest erinevad. Mõned toimusid järk-järgult, näiteks Poolas ja Ungaris, mõned kiiresti, näiteks Ida-Saksamaal – Saksa DVs –, endises Tšehhoslovakkias ja Rumeenias. Mõned olid läbinisti rahumeelsed, mõned muutusid vägivaldseks, näiteks Rumeenias või Leedus ja Lätis, kus Nõukogude võim surus rahvast jõhkralt maha. Mõningate puhul oli autoritaarse korra järgse muutumise plaane ebademokraatliku korra vaikival nõusolekul ette valmistatud juba aastaid (Poolas, Eestis, Lätis ja Leedus). Teistes varises autoritaarne või totalitaarne kord kokku nii äkki, et teisitimõtlejatest katlakütjad said üleöö ministriteks, kelle ülesanne oli kujundada poliitikat.

Esialgsed tingimused olid samuti erinevad. Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhoslovakkias ja Saksa DVs valitsenud raudne ja kuritegelik režiim vastandus János Kádári leebemale autoritaarsusele Ungaris. Poolas oli 1989. aastaks 80ndate alguses valitsenud range kord lõdvenenud ja seda tähistas ametiühinguliikumise Solidaarsus tunnustamine õiguspärase läbirääkimispartnerina. Baltimaades oli olukord võrreldes suurema osaga Nõukogude Liidu totalitaarse korra all olnud riikidest 1989.–1991. aastaks muutunud nii palju leebemaks, et iseseisvusliikumist taluti vaikides – vähemasti lubas seda kohalik totalitaarne ladvik.

Tagasi vaadates võib aga öelda, et pikaajalisel üleminekul tõeliselt vabale demokraatlikule riigikorrale või selle ebaõnnestumisel otsustasid esialgsed tingimused vähe. Lõppude lõpuks olid kogu Nõukogude Liidus tingimused pigem sarnased kui erinevad, kuid siiski peab Freedom House 15st Nõukogude Liitu kuulunud riigist praegu vabaks vaid kolme: Eestit, Lätit ja Leedut. Need kolm on ka Euroopa Liidu ja NATO liikmed ehk osalised eesrindlike demokraatlike riikide klubides, samal ajal kui teistes endistes Nõukogude Liidu vennasvabariikides valitsevat korda võib kirjeldada sõnadega, mille hulka mahuvad nii „kergelt autoritaarne” kui ka „jõhkralt autokraatlik”. On neid, kes on oma arengus veidi tagasi läinud, kui ka neid, kes ei ole algusest kaugemale jõudnudki. Mõned alustasid õigel kursil, kuid on takerdunud kas sellepärast, et uus poliitiline juhtkond kartis astuda ebapopulaarseid samme, korruptsiooni pärast või ka nende mõlema pärast. Olgu ebaõnnestumise põhjus milline tahes, vabandusi leiab alati. Iga ebaedukas riik leiab endale isemoodi vabanduse. Ja iga riik, kus ei ole pärast repressiivse korra kukutamist saavutatud demokraatiat, on ebaõnnestunud.

Vaatamata sellele olen siiski seisukohal, et levinud arusaam, justkui seisneks demokraatia rajamine institutsioonide ülesehitamises, on liiga lihtsustatud ja üldistav. Rohkem kui kakskümmend aastat pärast 1989.–1991. aasta revolutsioone teame me tunduvalt rohkem kui see kulunud tõde. Kogemuste põhjal teame, millised põhiseaduslikud korraldused kipuvad viima autoritarismini ja millised hääletussüsteemid tekitavad kättemaksujada, mis omakorda põhjustavad halba juhtimist.

Lubage mul tuua esile mõningad õppetunnid, mille me oleme saanud.

Presidentaalne süsteem vastandatuna parlamentaarsele

Juba enne 1989.–1991. aasta revolutsioone näis, et presidentaalse valitsemiskorraga riikidel on demokraatiaga tunduvalt rohkem probleeme kui parlamentaarse korraga riikidel. Aasia ja Ladina-Ameerika riikide autoritaarset valitsemist seostati presidentaalse süsteemiga.

Ka näiliselt demokraatlik Euroopa oli hädas ebastabiilsete ja tugeva opositsioonita presidentaalsete süsteemidega, kus tasakaalustamata võimu teostamist ei kontrollitud. Selle üks näide on Urho Kekkoneni ebaselge demokraatliku valitsemise aegne Soome.

USA näib olevat pigem erand, sest ta on suutnud hoida edukat presidentaalset korda 230 aastat. Kuid isegi USA puhul tuleb tunnistada, et esimesed 150 aastat olid presidendi volitused üsna piiratud. Kui jätta kõrvale erakorralised volitused, mille Abraham Lincoln võttis endale USA kodusõja ajal, siis tekkis tänapäevane, tugev presidendi institutsioon alles Roosevelti valitsuse „uue kursi” reformidega.

Vaatamata poolteist sajandit kestnud nõrkadele volitustele, keskvõimu suurele hajutatusele ja põhiseaduslike piirangute toetamisele on USA suutnud hoiduda probleemidest, mida me näeme mujal. See on osa ameerikalikust erandlikkusest, mida meie, eurooplased, nii sageli kadestame ja vahel ka maha teeme. See ei ole aga pannud Ameerika poliitikuid, ajakirjanikke ja diplomaate mõistma, et parlamentarism ei tähenda nõrka valitsemist ja ebastabiilsust ning et parlamentaarse süsteemi presidendi marionetlikku rolli ei pea halvustama. See tähendab just täidesaatva poliitilise võimu eraldamist riigi põhiseaduslikust õiguspärasusest, mis on antud formaalse riigipea kätte. See on aidanud säilitada demokraatiat väga paljudel juhtudel, kui täidesaatev võim on võimupiiri ületanud.

Seos postkommunistlike riikide presidentaalse valitsemiskorra ja Freedom House’i ebaõnnestujaid märkivate näitajate vahel peaks panema kõiki Põhja-Aafrika 2011. aasta revolutsiooni läbi viinud demokraate mõtlema. Samamoodi peaks seda tegema mõistmine, et kõikidel postkommunistlikel riikidel, mis kuuluvad ELi, on nõrk president ja tugev peaminister. Sama kehtib muuseas ka Türgi kohta.

Presidendid ei tähenda siiski kõike.

Enamuspõhimõte, politiseeritud avalik teenistus ja mitmemandaadilisus

Autoritarism, totalitarism või lihtsalt despotism, mida iseloomustavad sageli segane või isegi verevalamisega saavutatud ametijärglus, tekitavad poliitikas mentaliteedi, kus vahendeid ei valita ning võitja võtab kõik. Nii võib see olla isegi pärast üleminekut demokraatiale. See jada tuleb lõpetada ja tuleb vastu astuda kiusatusele kohelda neid samamoodi, nagu nemad kohtlesid teid.

Isegi kõige tulihingelisemad demokraatlikult meelestatud endised teisitimõtlejad võivad juba võimul olles leida, et tahe saavutada kompromisse opositsiooniga, mis koosneb endisest, võimult kõrvaldatud eliidist, on nõrk. Tung kasutada saadud enamust loosungi „See on demokraatia” all oma tahtmise läbisurumise põhjendusena ei ole mitte ainult mõistetav, vaid täiesti õigustatud.

Enamuspõhimõtet järgiv kaheparteisüsteem on küll ülem kui üheparteisüsteem, kuid kui seda ei juhi kompromissid, võib see põhjustada lõppkokkuvõttes destabiliseeriva mõjuga ning ettearvamatu ja vastandliku valitsemismudeli. Politiseeritud avalik teenistus ja valijatega manipuleerimine ei too asjatundmatut ja õppimisvõimetut valitsust ja lõppkokkuvõttes stagnatsiooni kaasa mitte ainult neis riikides, mis on saanud Freedom House’i halva hinnangu.

Anglosaksi riikides Ühendkuningriigis, USAs ja Kanadas kasutusel olevad süsteemid – enamuspõhimõte, reegel, et enim hääli saanu pääseb ametisse, või ühe mandaadiga valimisringkonnad – näivad mujal toovat poliitikas tõepoolest kaasa arusaama, et võitja võtab kõik. Mitmemandaadiliste valimisringkondadega süsteemid, mille raames saab parlamenti suurem hulk erakondi, muudab ühiskonna kompromissivalmimaks. Selle eelis on asjaolu, et järske muudatusi on raskem teha, samas on vaja püüda moodustada koalitsioone ning leida ühiseid lahendusi ja kompromisse.

See tähendab ka, et poliitiline protsess kaasab rohkemaid, sest isegi äärmuslikumad erakonnad on parlamendis taltsamad kui tänaval.

Peale selle on siis, kui ei järgita põhimõtet „võitja võtab kõik”, raskem avalikku teenistust politiseerida. Sellest kõnelen järgmisena.

Politiseeritud avalik teenistus, mis on autoritaarsete ühiskondade üks põhiprobleem, ei ole demokraatlikele riikidele võõras. Mida rohkem politiseeritud, mida madalamal bürokraatiaredeli astmel on parteisse kuulumine oluline, seda asjatundmatum on valitsus kui tervik, sest ministriteks on parteile lojaalsed, mitte asjatundlikud inimesed. Enamgi veel – mida suurem on politiseeritus, seda puhtamaks lüüakse plats, kui juhtub see, mis juhtub paratamatult kõikides demokraatlikes ühiskondades, ja valitakse ametisse uus valitsus.

Olen aastate jooksul postkommunistlikes riikides näinud, kuidas pärast valimisi vahetatakse välja kogu töötajaskond peale koristajate. See ei ole hea. Uue partei ustavad sõdurid peavad õppima kõike otsast peale. Tulemuseks on asjatundmatu valitsus ja rahulolematu rahvas.

Me oleme Kesk- ja Ida-Euroopa riikides saanud palju muidki õppetunde, mis puudutavad näiteks endiste salaagentide võimult eemale hoidmist, erastamist ja oligarhilise majanduskorra tekkimist, ajakirjanduse vabadust ja kohustusi. Ma ei hakka neid siinkohal käsitlema, vaid mainin neid näidetena sellest, mida me veel oleme õppinud raskete katsumuste kaudu ja mis võiksid olla kasulikud.

Soovin öelda peamiselt seda, et meie, edukad postkommunistlikud riigid, teame oma kogemustest üsna hästi, mis toimib ja mis mitte. Me teame ka seda, et suur osa nõuannetest, mis anti meile siis, kui me olime vaid kalasupp, olid mõttetud. Seega teame, mis tunne see on, kui upsakad, sageli talumatult üleolevad eksperdid õpetavad meid, kuidas me peaksime oma riiki ümber kujundama.

Selle kogemuse põhjal on meil, kes me elame edukates postkommunistlikes riikides ja juhuslikult neid valitseme, kohustus olla olemas araabia maailma revolutsioonijärgsete demokraatlike valitsuste jaoks ning jagada nendega oma kogemusi ja teadmisi, mida me demokraatiale üle minnes saime. Kunagi ei tohi aga unustada ka seda, et me mõistame, kui tundlik see küsimus võib olla. Lõppude lõpuks saime palju väga halba nõu inimestelt, kellel ei olnud mitte mingit aimu, millest nad räägivad, ja kellel ei olnud ka sündsustunnet.

Kui ma olen kahekümnele aastale tagasi vaadates üleüldse midagi järeldanud, siis nimelt seda, et meil on palju õppida sellest, kuidas araabia maid on viimased viissada aastat koheldud. Professor Edward Said, kes õpetas minu ülikoolis, kuid kelle kursustel ei õnnestunud mul kahjuks osaleda, kirjeldab oma raamatus „Orientalism”, kui üleolevalt – nii reaalses tegevuses kui ka intellektuaalses plaanis – kohtles lääs araabia maid. Ma lugesin seda raamatut 1980. aastal ja pidasin seda üsna igavaks. Hiljuti lugesin seda uuesti ning mõistsin, kui hästi peab see paika selle kohta, kuidas meid, Kesk- ja Ida-Euroopat, koheldi (ja kuidas meid vahel siiamaani koheldakse). Ma toon ühe näite. Need on Euroopa Parlamendi endise presidendi sõnad, mida ta ütles umbes kaksteist aastat tagasi, kui selgus, et EL laieneb:

Eelolev laienemine ei ole võrreldav ühegi varasemaga. See ei ole nii mitte ainult – ja mitte eelkõige – sellepärast, et ELi läänepoolse ja tulevase idapoolse osa elatustase on nii erinev. Olulisem on see, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kodanikud ja poliitikud erinevad põhimõtteliselt praeguste ELi liikmesriikide kodanikest ja poliitikutest oma rahvuslike emotsionaalsete traditsioonide, kogemuste, huvide ja väärtushinnangute poolest. Üle ei ole vaja saada mitte ainult 50 aasta jooksul tekkinud arengutaseme erinevusest, vaid Euroopa ajaloos juurdunud tunduvalt vanematest ja põhjapanevamatest erinevustest.

Ma ütleksin, et see on üks rumalamaid, varjatult rassistlikumaid ja tõepoolest orientalistlikumaid arvamusi, mida ma olen kuulnud, välja arvatud asjaolu, et seda ta ei ole. See on vaid osa suhtumisest, mida meie Kesk- ja Ida-Euroopas oleme peaaegu veerand sajandit pidanud taluma, alates „laiskadest lätlastest”, kes töötavad Rootsis Lavali heaks, ning lõpetades Pariisis töötavate poola torumeeste ja postsovetlike, emotsionaalselt traumeeritud ja seega ka välispoliitikas saamatute eestlastega siin Tallinnas. Ma räägin seda kõike nende häbiks, kes meid nõnda on kohelnud, et taltsutada neid meie seast, kes võivad teistega samamoodi käituda, ja et hoiatada meie demokraatlikke vendi Põhja-Aafrikas, et isegi kui nad annavad endast parima, leidub Euroopas neid, kes seda ei mõista. Türklased teavad seda hästi.

Arvan, et meil tuleb tuua araabia demokraatide heaks ohvreid, kui neid saadab edu. ELi kinnismõte sisserändajaid liitu mitte lasta ja samal ajal kangekaelne keeldumine kaubanduspoliitikat ja ühist põllumajanduspoliitikat reformimast on intellektuaalsest seisukohast põhjendamatu ja moraalsest seisukohast naeruväärne. Miks me arvame, et inimesed jäävad Põhja-Aafrikasse, kui neil ei ole tööd? See olukord ei muutu, kui me ei võimalda neil või nende töö viljadel pääseda meie turule. See aga väljub juba minu tänase teema raamidest. Demokraatia Kesk-Euroopas ja araabia maades on juba isegi lai teema.

Lubage mul lõpetuseks öelda, et toimiva demokraatia idee ei ole kellegi omand. On olemas reeglid, kuid need, kes on pärinud toimiva demokraatia, ilma et nad selle rajamise eest võitlema oleks pidanud, ei tea, mida see tegelikult tähendab. Teavad need, kes pidid selle üles ehitama. Ma loodan, et meie, kes me teame, mida see tähendab, oleme valmis araabia maade demokraatidega koostööd tegema ja aitama neil demokraatlikku süsteemi rajada. Ma loodan, et me tunnustame nende ohverdusi ja ulatame neile oma käe – kui meilt seda palutakse.

http://president.ee/et/ametitegevus/koned/6098-getting-to-turkey-or-aquaria-from-fish-soup/index.html

Eesti saatkond Türgis korraldas Ankara lähistel kepikõnniürituse

Mon, 21 Feb 2011 07:25:18 GMT

19. veebruaril korraldas Eesti saatkond Türgis Vabariigi aastapäeva tähistamiseks kepikõnniürituse Ankara lähistel Gölbaşı järve ääres. Kepikõndi olid tutvustamas ala looja Marko Kantaneva ning temanimelise kaubamärgiga kepikõnnivarustust tootev Eesti firma ME Sisustus.

Kohal olid diplomaadid, Türgi ametkondade esindajad ning Eesti sõbrad kõikjalt Türgist, nende hulgas Türgi eurominister Egemen Bağış. Lühikese koolituse järel said kõik osalejad kepid ning läbisid rõõmsalt vihma trotsides 3 km pikkuse raja. Sportlikule osale järgnes vastuvõtt.

Eesti suursaadik Aivo Orav ütles oma sõnavõtus, et Eesti on läbi aegade tundnud Türgi toetust ning praegu EL liikmesriigina toetab Eesti Türgi püüdlusi. Samuti avaldas ta lootust, et kepikõnd leiab Türgis hulganisti järgijaid.

Türgi eurominister kinnitas, et Eesti ja Türgi suhted on läbi ajaloo olnud väga soojad, nii nagu praeguselgi hetkel. Lisaks kutsus ta üles tutvustama Türgis uut spordiala ka aastal 2012, kui Istanbul on Euroopa spordipealinn.

Meedia tähelepanu oli kõrge, üritust kajastasid pea kõik suuremad Türgi telekanalid ja päevalehed.

Kaitseminister Jaak Aaviksoo töövisiidil Ankaras

Tue, 08 Feb 2011 07:17:29 GMT

8.-10. veebruaril viibib Ankaras visiidil kaitseminister Jaak Aaviksoo. Minister kohtub oma Türgi kolleegi Vecdi Gönüliga, kellega räägitakse peamiselt arengutest NATO-s ja küberkaitsevallas, Eesti ja Türgi vahelisest kahepoolsest kaitsealasest koostööst ja Balti kaitsekolledžist. Samuti kohtub kaitseminister Türgi rahvusassamblee kaitsekomitee esimehega ning esineb küberkaitseteemalise ettekandega riiklikus kaitsekolledžis. Lisaks on kavas kohtumine Türgi kaitseministeeriumi kaitsetööstuse asekantsleriga, kellega räägitakse võimalikust hangetealasest koostööst ja Türgi kaitsetööstusest. Visiidi käigus külastab Aaviksoo ka Ankaras asuvat NATO terrorismivastase võitluse oivakeskust ning asetab pärja Atatürki hauale.

Eesti Vabariik tänab teenetemärgiga Türgi põllumajandusministrit

Thu, 03 Feb 2011 11:31:39 GMT

Vabariigi President tänab Maarjamaa Risti teenetemärgiga Türgi põllumajandus- ja maaeluministerit Mehmet Mehdi Ekeri, kelle eestvõttel algatati Eesti-Türgi põllumajandusalane koostöö.

Põllumajandusministeeriumi kantsler visiidil Türgis

Wed, 12 Jan 2011 15:19:47 GMT

12.-14. jaanuaril viibib Ankaras visiidil Põllumajandusministeeriumi kantsler Ants Noot. Kohtumisel Türgi Põllumajandusministeeriumis on teemadeks Türgi edusammud Euroopa Liiduga liitumisel, samuti maaelu areng ning üldine põllumajanduspoliitika. Eesti-Türgi suhted põllumajandusvaldkonnas on väga head ja arenevad jõudsalt – mullu müüdi Eestist Türki mitusada tõuveist.

Lisaks kohtumistele Türgi kolleegidega osaleb kantsler ka Eesti-Hollandi-Hispaania-Türgi mestimisprojekti avaüritusel. See on esimene mestimisprojekt Türgis, millest ka Eesti osa võtab.

Kaunis muusikaõhtu tütarlastekooriga ELLERHEIN

Fri, 16 Jul 2010 08:24:35 GMT

Eesti sai neljanda aukonsuli Türgis

Tue, 08 Jun 2010 17:37:34 GMT

Täna, 8. juunil avasid kultuuriminister Laine jänes ja välisministeeriumi ja välisministeeriumi konsulaarküsimuste asekantsleri Aino Lepik von Wiréni ning konsulaarosakonna peadirektori Lauri Bambusega Eesti aukonsulaadi Türgis Bursas. Eesti aukonsul Bursas on Barış Kaya.

Aukonsul Barış Kaya konsulaarpiirkonnaks on Bursa provints ja aukonsulaat asub aadressil Nilüfer organize San. Böl. Sedir Cad., No. 20 Nilüfer, Bursa, Türgi Vabariik. Aukonsuliga saab ühendust telefonil (0224) 411 18 00 ja e-posti aadressil barisk@duraner.com.tr

Barış Kaya on sündinud 1974. a Ankaras. Ta on õppinud Bilkenti Kolledžis ärijuhtimise erialal. Kaya on kindlustusseltsi DGS. Insurance Company LTD kaasasutaja, AS Tur Oto nõukogu liige, värvi- ja keemiatööstuse allüksuse juhataja, AS Duraner Water Chemical Treatment tegevdirektor. Lisaks türgi keelele valdab aukonsul ka inglise keelt.

Lisainfot Eesti aukonsulaatide kohta: http://www.vm.ee/?q=et/taxonomy/term/125

President Ilves: Türgita ei oleks Euroopa Liit täielik

Fri, 16 Apr 2010 14:00:43 GMT

“Türgi kui suur riik Euroopa ja Aasia vahel on erakordselt oluline tasakaalustaja ja lahendaja mitte ainult oma piirkonna probleemide puhul, vaid sootuks laiemalt,” ütles president Toomas Hendrik Ilves tänasel kohtumisel Türgi riigipea Abdullah Gül’iga.

Ankarasse ametlikule visiidile saabunud president Ilves kinnitas Eesti raugematut toetust Türgi lähenemisele Euroopa Liiduga ja selleks vajalikele reformidele.

“Ilma Türgita ei oleks Euroopa Liit täielik,” rõhutas Eesti riigipea.

“Kõigil Türgi sõpradel on kaks suurt ülesannet – tõestada laienemisskeptikutele Euroopa Liidus, et Türgi on pühendunud demokraatlikele reformidele ning aidata Türgi võimudel näidata oma rahvale, et need reformid on tarvilikud eelkõige inimeste endi elujärje tõstmiseks,” ütles Eesti riigipea.

President Ilves tegi sissekande kaasaegse Türgi riigi rajaja Atatürki mausoleumi auraamatusse: “Avaldan austust Mustafa Kemal Atatürkile, väljapaistvale riigitegelasele, kes mõistis, et vaid moderniseerimise ja reformidega on võimalik luua kaasaegset ühiskonda. Seeläbi kujundas ta maailma palet ning rajas Türgile tee tänasesse Euroopasse.”

President Ilves meenutas, et Türgi on Eesti hea sõber ja tugev liitlane NATO-s: Türgi oli esimene alliansi liige Kagu-Euroopa ja Vahemere piirkonnas, kes turvas Balti õhuruumi; nüüd on Türgi saatmas oma esindajat Tallinnas avatud NATO küberkaitsekeskusesse.

“Olen kindel, et tulevikus elavnevad Eesti ja Türgi vahel ka majandus- ja kaubandussuhted, mõistagi oleme endiselt huvitatud ka lennuliini avamisest kahe maa vahel,” sõnas Eesti riigipea.

Presidendid Ilves ja Gül rääkisid pikemalt regiooni pingekolletest.

“Eesti soovib, et Küprose probleem lahendataks, mis on mitte ainult Küprose elanike, Türgi ja Kreeka, vaid otseselt ka Eesti huvides, sest selle taga on NATO ja Euroopa Liidu koostöö edukus, tegelikult koostöö üldse,” sõnas president Ilves.

Eesti ja Türgi riigipead rääkisid ka arengutest Mägi-Karabahhi konfliktile lahendusteede otsimisel ning olukorrast Afganistanis, kus NATO juhitud julgeolekuväes teenivad mõlema riigi sõjaväelased.

“Ent NATO edukus Afganistanis ei sõltu üksnes alliansi sõdurite vaprusest, vaid sama palju või veel rohkemgi sellest, kuidas suudab Afganistani valitsus võtta järjest enam kontrolli riigis, kuivõrd suudavad NATO ja meie liitlased tõsta seal oma tsiviilpanust ja ka sellest, kui stabiilne on Pakistan,” ütles president Ilves. “Türgi on siin võtnud endale juhtrolli regionaalse koostöö vedamisel, korraldades ka Afganistani ja Pakistani tipptasemel suhtlemist.”

Kõneldes energiajulgeolekust, kinnitas Eesti riigipea, et Türgil on strateegiline roll Euroopa Liidu alternatiivsete energiatarnete tagamisel.

President Ilvese sõnul muutuvad tänavune ja järgmine aasta Eesti-Türgi kultuurisuhetes erilisteks tähisteks.

“Istanbul on Euroopa kultuuripealinn 2010. aastal ja Tallinn 2011. aastal, mis annab hea võimaluse koostööks kultuuriprojektide korraldamisel. Nii näiteks on plaanis korraldada Istanbulis Eesti kultuuri nädal, mis tipneb Arvo Pärdi Istanbulile pühendatud uudisteose “Aadama itk” esmaettekandega tänavu 7. juunil,” ütles president Ilves.

Pildid visiidist

President Ilves sõitis visiidile Türki

Thu, 15 Apr 2010 13:36:47 GMT

President Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves sõitsid täna hommikul ametlikule visiidile Türgi Vabariiki.

Riigipea kohtub Türgi presidendi Abdullah Gül’i, peaministri Recep Tayyip Erdoğan’i ja Türgi Rahvusliku Suurassamblee esimehe Mehmet Ali Şahin’iga. Samuti peab president Ilves loengu Bilkenti Ülikoolis Ankaras.

Istanbulis kohtub president Ilves Konstantinoopoli oikumeenilisse patriarhi Bartholomeus I-ga.

Türgist suunduvad president Ilves ja Evelin Ilves Poola Vabariiki, kus nad osalevad pühapäeval Krakowis toimuval Poola presidendi Lech Kaczyński ja tema abikaasa Maria matusetseremoonial.

Eesti kehtestab ajutise piirkontrolli seoses NATO välisministrite kohtumisega

Thu, 18 Mar 2010 14:31:28 GMT

Seoses NATO välisministrite mitteametliku kohtumisega Tallinnas kehtestatakse ajutine piirikontroll alates 17. aprillist kuni 23. aprillini. Turvalisuse ja avaliku korra tagamiseks toimub sel ajavahemikul piirikontroll Eestisse sisenevate isikute suhtes Eesti ja Läti riigipiiril, samuti sadamates ja lennujaamades.

Isikute ja sõidukite riigipiiri ületamise kontrollis ning riigipiiri valvamisel kohaldatakse Schengeni piirieeskirjades, riigipiiri seaduses ja piirirežiimi eeskirjas sätestatud nõudeid. Riigipiiri valvamisel osaleb ka Kaitseliit.

Ajutisest piirikontrollist üksikasjalikumalt.

Esmakordselt toimusid kantslerite tasemel kolmepoolsed poliitilised konsultatsioonid Soome ja Türgiga

Sun, 07 Feb 2010 23:08:14 GMT

Esmaspäeval, 8. veebruaril toimusid Ankaras Eesti-Soome-Türgi kolmepoolsed poliitilised konsultatsioonid. Esmakordselt toimusid need koos Soomega. „Kuna Eesti ja Soome Türgi-suunaline poliitika on praktiliselt identne, otsustasime seekord pidada poliitilisi konsultatsioone koos Soomega,“ ütles välisministeeriumi kantsler Marten Kokk. Välisministeeriumi kantsleri sõnul keskenduti kohtumisel Soome kolleegi Pertti Torstila ja Türgi kolleegi Feridun Sinirliogluga peamiselt Türgi liitumisele Euroopa Liiduga.

Välisministeeriumi kantsler Marten Kokk ütles, et Eesti ja Soome toetavad jätkuvalt Türgi soovi Euroopa Liiduga liituda. „Eesti on endiselt tugev Türgi Euroopa Liiduga liitumise toetaja. Kuigi Türgi on teinud mitmeid edusamme reformide elluviimisel, on palju veel teha ning reformide tempot tuleks kiirendada, liikumaks edasi uute peatükkide avamise suunas,“ märkis Kokk.

Kantsler Koka sõnul on Türgi põhilised väljakutsed seotud õigusriigi ülesehitamise küsimustega, et tagada demokraatia ja majanduse toimimine, mis on olulised eeltingimused Euroopa Liiduga liitumisel. Samuti kinnitas kantsler Kokk, et Eesti on valmis oma liitumiskogemusi Türgile jagama. Kantsler Koka sõnul tuleb aktiivselt tegeleda ka Küprose probleemistiku lahendamisega. „Peame vajalikuks Küprose kõneluste edukat lõpule viimist ja saare probleemi lahendamist ÜRO egiidi all. See on oluline nii Küprose elanikele kui ka Türgile ja Euroopa Liidule laiemalt,“ rõhutas Kokk.

Kantslerid peatusid kohtumisel ka olukorral Lääne-Balkanil. „Eesti toetab kindlalt Lääne-Balkani riikide Euroopa Liidu perspektiivi, kuivõrd see pakub regioonile võimaluse stabiilsuseks ja sotsiaalmajanduslikuks arenguks,“ ütles Kokk. Pikemalt peatuti Bosnia ja Hertsegoviinaga seotud küsimustel. Türgi on viimasel ajal tegutsenud aktiivselt Bosnia ja Hertsegoviina poliitiliste kogukondade ühisosa leidmise nimel. „Kogukondade vaheline suutmatus riigi poliitilises tulevikus ning edasistes reformides kokku leppida on tekitanud pingelise olukorra, mis nõuab rahvusvahelise üldsuse kontsentreeritud tähelepanu,“ märkis Kokk.

Kohtumisel oli kõne all ka Lõuna-Kaukaasiaga seonduvad küsimused. „Tuleks kasutada kõiki võimalusi, et jõuda samm-sammult Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelse lahenduseni,” ütles Kokk ja lisas, et Eesti tervitab Armeenia ja Türgi presidentide ning Aserbaidžaani-Armeenia omavahelisi regulaarseid kohtumisi ja toetab dialoogi jätkamist.